Olulised kiirklahvid

Pasjanss

Tere tulemast Pasjansi veebiversiooni, tuntud ka nime all Solitaire klondike või Klassikaline pasjanss! See on kõige populaarsem pasjansi veebiversioon ning ei vaja lähemat tutvustamist. Naudi!

Ülevaade

Pasjanss on üks paljudest omataolistest ning seda tuntakse ka nimedega Solitaire klondike, klassikaline pasjanss, traditsiooniline pasjanss või lihtsalt pasjanss. See on kõige populaarsem pasjansimäng üle kogu maailma. See on ühe mängijaga kaardimäng. Selle eesmärk, nagu paljude selletaoliste mängude, on sorteerida kaardid järjestikku ja masti järgi, paigutades need ekraani paremas ülanurgas olevatele alusväljadele. Mängu pole alati võimalik võita. See on võidetav vaid umbes pooltel kordadest!

Mängulaud koosneb seitsmest iseloomuliku kolmnurgakujuga tulbast. Esimeses tulbas on vaid üks kaart, teises kaks, kolmandas kolm ja nii edasi. Kõik kaardid on näoga allapoole, välja arvatud tulba viimane kaart, mis on näoga üles. Vasakus ülanurgas on varupakk, kust saab vajadusel veel kaarte tõmmata. Olenevalt mänguvariandist, saab mängija tõmmata ühe või kolm kaarti, mis paigutatakse siis kasutatud kaartide hunnikusse. Kui korraga tõmmatakse kolm kaarti, liigutatakse kasutatud kaardid paremale üksteise peale, nii et mängija näeb alati viimast kolme kaarti.

Pasjansi reeglid

Alusväljad

Mängus on neli alusvälja, kuhu mängija saab kaarte paigutada. Esimene kaart, mille peab paigutama alusväljale (aluskaart), on äss. Seejärel paigutatakse kaarte järjestikku ässale vastavalt mastile. Kuna mängus on üks täispakk – 52 kaarti – on piisavalt ruumi kõigi kaartide välja ladumiseks: 4 rühma 13 kaardiga masti kohta on 52 kaarti.

Erinevalt teistest pasjanssidest (näiteks Freecell), on siin võimalik võtta kaarte alusväljadelt ja paigutada need tagasi ühte tulpadest. Seda kutsutakse „olukorra taastamiseks“ ning on kasulik, kui leiad varupakist olulise kaardi, aga sul pole seda mängulaual kuhugi panna.

Tulbad

Algselt on enamik kaarte näoga allapoole. Kaardi avamiseks pead eemaldama kõik selle peal olevad näoga üles olevad kaardid.

Kaarte saab liigutada tulpade vahel, tulbast alusväljale ning kasutatud kaartide hunnikust või alusväljalt tulpa. Kaardi (või kaardihunniku) saab paigutada teisele tulba kaardile vaid siis, kui sihtkaart on ühe võrra kõrgem ning teist värvi kui kaart, mida liigutatakse. Teisisõnu, tulpi saab laduda vaid järjestikku ning vahelduvate värvidega.

Tühja tulpa saab panna ainult kuninga.

Võid teha kaardil paremklõpsu, et see alusväljale saata. Samuti võid teha paremklõpsu kaartide all oleval alal, et kõik sobilikud kaardid alusväljadele saata.

Varupakk ning kasutatud kaartide hunnik

Mängulaua vasakus ülanurgas asuvad varupakk. Kui tulpades olevate kaartidega pole võimalik käike teha, saab varupakist kaarte lisaks võtta.

Varupakil on kaks funktsiooni: korraga võid võtta ühe või kolm kaarti. Varupakist võetud kaardid pannakse kasutatud kaartide hunnikusse. Kui võtad korraga ühe kaardi, on nähtav vaid üks kasutatud kaartide hunniku peale pandud kaart. Kui võtad korraga kolm kaarti, on nähtavad kolm üksteise kõrvale pandud kaarti (kui hunnikus on kolm või enam kaarti). Võid võtta kaardi kasutatud kaartide hunnikust pealt ja paigutada selle siis tulpa või alusväljale vastavalt kaartide paigutamise reeglitele.

Kui oled kõik varupaki kaardid läbi käinud, siis võib, aga ei pruugi, olla võimalik võtta ka kasutatud kaartide hunnikust ning neid uuesti varupakina kasutada. Kas see on lubatud, oleneb sellest, kui palju kaarte varupakist võetakse on ning hindamismeetodist, mida kasutate.

Kui võtad korraga kolm kaarti, on mäng veidi keerulisem, sest üks kaart korraga võttes, käid lõpuks kõik kaardid läbi. Vastupidi, kui võtad korraga kolm kaarti, võid vahel ummikusse sattuda ning teatud varupaki kaardid pole saadaval – ka siis, kui neid ikka ja jälle võtad.

Skoor hindamine

Klassikalises pasjansis on hindamiseks neli eripärast viisi. Esimene on seda üldse mitte kasutada. See on kõige paindlikum meetod ning lubab kasutatud kaartide hunnikut varupakina kasutada nii palju kordi, kui soovid, olenemata sellest, kas tõmbad korraga ühe või kolm kaarti.

Teine hindamise viis on tuntud Vegase hindamisena. Mängija alustab mängu 52 $ võlas ning saab raha paigutades kaarte alusväljadele, kus iga selline liigutus on väärt 5 $. Pole keeruline välja arvutada, et mängu võit toob mängijale 208 $. See on aga raske, sest kordade arv, mille mängija võib varupakist ning kasutatud kaartide hunnikust läbi käia, on väga piiratud. Kui korraga tõmmatakse üks kaart, on võimalik varupaki kaardid vaid korra läbi käia. Kui korraga tõmmatakse kolm kaarti, on võimalik varupaki kaardid läbi käia kolm korda.

Järgmine on standardhindamine. Algselt on mängija skoor null. Standardhindamine annab iga tulpa pandud kaardi eest 5 punkti. Samuti võib mängija alusväljale pandud kaardi eest 10 punkti. Pane tähele, et maksimaalse arvu punktide saamiseks varupaki kaardi eest peaksid selle esmalt tulpa paigutama ning siis alusväljale liigutama, sest siis saad kokku 15 punkti. Selle hindamismeetodiga pole varupaki sirvimise kordade arv piiratud. Aga, kui kasutatud kaartide hunniku uuesti varupakki liigutad, kaotad 100 punkti.

Viimane hindamismeetod on ajaga hindamine. See meenutab väga standardhindamist, aga loeb ka möödunud aeg. Täpsemalt, aeg-ajalt võetakse väike arv punkte maha. Samuti antakse mängu lõpus boonus. Boonussumma oleneb sellest, kui kiiresti mängu lahendad.

Strateegia

Mis puudutab traditsioonilist pasjanssi, ei ole strateegia väga oluline. See on põhiliselt õnnemäng. Mängu ei saa alati võita, ka siis, kui oled selgeltnägija. Põhjus on selles, et vahel on kaardid mängulaual korraldatud nii, et neid on võimatu lahti harutada, pole vahet, mida teed. Täpsemalt, mäng on võidetav umbes 40% kordadest.

Aga, on mõned põhireeglid, mis peaks aitama võitude arvu suurendada. Näiteks ei ole alati parim mõte sobivad kaardid kohe alusväljadele paigutada. Mõistlik on veidi oodata ning need laual hoida, kuni ilmub mõni muu oluline kaart, mida nende peale paigutada.

Kuidas pasjanssi mängida – lahenduse näide

Selles näites näitame, kuidas alustada mängu, kui varupakist tõmmatakse korraga kolm kaarti. Selle näite eesmärk on näitlikustada reegleid, aga kindlasti ei ole see optimaalse mängu näide.

Alguses näeme, et saame teha kaks käiku. Saame paigutada ärtu kahe poti kolmele ning ristiemanda ärtukuningale. Poti kolme ei saa panna kummalegi neljale, sest need on sama värvi.

On hea, et ärtu kolme on näha. Saame selle paigutada selle kõrval olevale poti neljale. Samuti saame liigutada kuninga ja emanda viimasest tulbast esimesse.

Nüüd saame paigutada poti kuue ruutu seitsmele.

Kuna rohkem võimalikke käike ei ole, peame nüüd kaarte võtma varupakist.

Ruutu kaheksa ei ole kuidagi kasulik, seepärast võtame varupakist järgmised kaardid.

Poti kümne ei ole samuti abiks. Seega võtame varupakist jälle järgmised.

Lõpuks üks kasulik kaart! Ja see on äss. Selle saame paigutada esimesele vabale alusväljale.

Nüüd saame panna ärtu kahe alusväljale.

Pane tähele, et saaksime paigutada ärtu kolme alusväljal olevale ärtu kahele. Me ei tee seda, sest ärtu kolm võib veel mängulaual kasulik olla. Kui avastame poti kahe või risti kahe enne vastava ässa leidmist, saame ajutiselt kasutada ärtu kolme nende kaartide hoiustamiseks. Seega jätame ärtu kolme praegu sinna, kus ta on ja võtame varupakist veel kaarte.

Taas pole meil kasulikke käike ja võtame veel varupakist.

Paigutame ruutu viie poti kuuele.

Lõpuks saame jälle mängulaual kaarte liigutada. Võtame kuuendast tulbast risti nelja ja paigutame selle ruutu viiele neljandas tulbas.

Täiendavaid käike pole. Aga ära muretse – see on üsna tavapärane. Võtame veel varupakist.

Ja veel.

Ning veel.

Oleme jõudnud varupaki lõppu. Õnneks on meil veel paar kasulikku käiku. Saame panna ruutu kümne poti soldatile ning esimese alt tuleb välja ruutu kaks. Selle saab omakorda paigutada poti kolmele.

Kuna ärtu nelja on kasutatud kaartide hunnikus, ei peaks me ilmselt kauem ärtu kolme kasutamise võimalust ootama. Kasutame selle nüüd ära. Paneme alusväljale nii ärtu kolme kui nelja.

Paigutame kõik kasutatud kaartide hunniku kaardid varupakki.

Võtame varupakist kolm kaarti.

Võtame veel kolm kaarti.

Ja veel.

Nüüd saame paigutada poti viie ruutu kuuele.

Liigutame ärtu nelja tagasi. Võtame selle alusväljalt ning paigutame poti viiele. Varsti näete, miks.

Nüüd saame paigutada poti kolme ja ruutu kahe ärtu neljale.

Seejärel saame liigutada viiest kaardist koosneva hunniku kolmandas tulbas poti seitsmele teises tulbas. See on meie väikese õpetuse lõpp! Nüüd peaksid teadma kõiki põhikäike ning paari kasulikku strateegiat. Edu!

Ajalugu

Pasjanss üldiselt on kaardimäng, mida saab mängida üks mängija. Eesmärk on kõige sagedamini sorteerida kaardid järjestuse ja masti alusel ning paigutada need alusväljadele, mis asuvad tavaliselt (aga mitte alati) mängulaua ülaosas.

On oluline ära märkida, et mängu ei mainitud seitsmeteistkümnenda sajandi suurtes mängukogumikes, vaid seda mainiti esmakordselt saksa mänguantoloogias hilisel kaheksateistkümnendal sajandil. Seega on pasjansi mängude žanri algus Saksamaal või alternatiivselt Taanis või Norras, mida paneb ette nimi, mida selle kirjeldamiseks kasutati – kabale. Esimene trükitud pasjansimängude kogumik loodi aastal 1870 ning sütitas pasjansi vastu huvi ning sellele järgnes veel mitmeid samal teemal raamatuid.

Solitaire klondike (või alternatiivselt Klassikaline pasjanss või lihtsalt Pasjanss) sai populaarseks üheksateistkümnendal sajandil ning see sai nime tõenäoliselt Alaska ja Kanada piiri lähedal asuva linna järgi, kus üheksateistkümnendal sajandil kullapalavik oli. Sealt levis see üle kogu maailma ning on nüüd kõige populaarsem pasjanss.

Solitaire klondike arvutiversioon loodi esmakordselt Microsoft Windows 3.0 operatsioonisüsteemi jaoks 1990-ndatel. Seda peetakse esimeseks tavaliseks videomänguks. Mängu üks ülesannetest oli aidata kasutajatel tutvuda graafilise liidese ning lohista ja kukuta tehnikaga. Mäng sai kiiresti populaarseks ning vastavalt ajakohastele hinnangutele on pasjansil 35 miljonit igakuist aktiivset mängijat.

Kahjuks on pasjansi populaarsuse tõttu langenud produktiivsus kontoris ning süsteemiadministraatorid on selle tihti kontorite Windowsi operatsioonisüsteemis keelanud või sealt suisa eemaldanud. See on viinud paljude pasjansi veebiversioonide loomiseni, mis on üha populaarsemad ja mitte ainult kontoritöötajate seas. See veebipasjansi versioon on saanud inspiratsiooni Windowsi operatsioonisüsteemide versioonist, eriti Windows 7 omast ning on sellele võimalikult sarnane.